Jigoro Kano: tema elu ja filosoofia
Jigoro Kano sündis 28.oktoobril 1860 praeguses Hyogo prefektuuris, Mikage külas Tema ema Sada oli ühe kuulsaima saketootmise regioonis Nada pruulikoja omaniku Jisaku Kano tütar. Kuid ta isa Jirosaku oli loovutanud pruulikoja ohjad oma nooremale näälile (naise vennale) ning juhtis selle asemel laevaäri Tokyos (sel ajal tuntud kui Edo) Shoguni merendusministri käe all. Kuigi Jirosaku töö hoidis teda Tokyo ja Osaka vahel pendeldades rakkes, tegeles tema naine mehe äraolekul majapidamisega ning isegi aitas teda pereäris samal ajal noort Jigoro Kano kasvatades. Jigoro ema suri traagiliselt kui poiss oli vaid kümne
aastane. Ema oli see, kellelt Kano õppis endale rasketel aegadel teiste teenimise ning nende vajaduste esikohale tõstmise tähtsust. Kindlasti mängisid judo rajaja ema õpetused mitte väikest rolli tema kires hariduse poole.
1870. aastal, aasta pärast ema surma, kolis Kano Tokyosse. Pärast mõne aastast Hiina klassikute, kalligraafia ja inglise keele õppimist erakoolides ning isa käe all, astus ta kõigepealt sisse Tokyo Võõrkeelte kooli ning alustas oma õpinguid Tokyo ülikoolis ja 1875. aastal Tokyo Kaisei koolis. Kuigi akadeemiliselt jõudis Kano edasi suurepäraselt, oli ta väikest kasvu ja õrna kehaehitusega ning seetõttu tugevamate, vanemate poiste alandavate peksude märklauaks. Umbes sel ajal hakkas Kano huvi tundma jujitsu vastu.
Kuna Kano oli üha rohkem veendunud, et jujitsu on tema jaoks ainus viis saada tugevamaks, alustas ta treenimisvõimaluste otsinguid. Need otsingud viisid ta Tenjin Shin’yo-ryu jujitsu kooli sensei Hachinosuke Fukuda juurde, kellel oli oma dojo. Kano pühendas end jujitsule võttes treeningtundidest osa iga päeva. Kahjuks 1897.aastal Fukuda suri. Kanol oli vaevu aega oma meistri leinamiseks, sest Fukuda pärandas dojo temale. Kano oli ikka veel kogemusteta jujitsu praktik ning ta tundis, et vajab edasist treenimist, niisiis otsustas ta jätkata oma õpinguid ühes teises Tenjin Shin’yo-ryu koolis, Fukuda enda sensei, Masatomo Iso käe all. Kahjuks suri ka Iso peagi ning Kano jäi ilma ka oma teisest õpetajast.
Muserdatud Kano uue õpetaja otsingud tõid ta Kito-ryu kooli sensei Tsunetoshi Iikubo juurde. Selles koolis praktiseeriti jujitsu stiili, mida Kano polnud varem kogenud. Ta mõistis peagi, et Tenjin Shin’yo-ryu stiil oma võimsate löögi- ja kägistamistehnikatega, mida ta oli varemalt harjutanud, oli täiesti erinev Kito-ryu koolist, kus pearõhk oli asetatud heitetehnikatele. Olles õppinud kolmes erinevas dojos ja kahes erinevas koolis, suutis Kano haarata õpitust parimad elemendid ja tehnikad ning ta asus oma- judo rajale.
Päev-päevalt jujutsut harjutades tundis noor Kano, kuidas kasvas nii tema füüsiline kui ka sisemine jõud. Et levitada seda ala, mida ta oli õppinud suurtelt meistritelt, kogu maailmas, tundis Kano, et on vaja uut laialdasema tähendusega terminit, mis eristaks teda iidsest samuraide sõjakunstist jujitsu. Ta otsustas termin „judo“ („pehme / järeleandlik tee“), kasuks. Seda kaalutlusel, et judo on oma põhiolemuselt inimese elutee õpetus, mitte aga kunst lahinguväljal elu ja surma peale võitlemiseks. Oma dojole, kus seda uut distsipliini õpetama hakkas pani ta nimeks KODOKAN, ehk „koht, kus õpetatakse teed“. See toimus 1882. aastal ja seda aastat loetakse Kodokan judo sünniaastaks.
Kodokanis pakkus Kano oma õpilastele faktidele tuginedes õigluse, aususe ja alandlikkuse teaduslikku mõtteviisi ning suunas neid treeningul õpitut rakendama ka igapäevases elus. Kui ta asutas Eishoji templi saalis oma esimese dojo, oli tal vaid üheksa õpilast, kuid nelja aasta jooksul kool aina laienes ligi saja õpilaseni ning seitsme aasta pärast oli juba umbes 600 õpilast. Kano uskus, et judo terve keha ja vaimu arendamise seisukohalt kasulik nii meestele kui ka naistele ning 1893.a avas ta dojo ka nais õpilastele. 1926. aastal avati Kodokanis eraldi naiste osakond.
Samal ajal oli Kano tõsiselt pühendunud ka akadeemilistele õpingutele. Pärast ülikooli lõpetamist ja Kodokani asutamist pühendas ta palju aega oma kauaaegsele kirele haridusalases uurimustöös.
Kano võttis oma arusaamad kokku järgmiselt: „Mitte midagi pole maailmas väärtuslikumalt kui haridus. Ühe inimese õpetused mõjutavad kümmet tuhandet; ühe põlvkonna omandatud teadmised panustuvad sadade tulevaste põlvkondade ühiskonda. Maailmas pole midagi nauditavamat kui haridus. Edendada oma geeniust, tähendab parendada maailma. Isegi peale meie surma antakse hariduse jõud edasi neile, keda me õpetasime ning nii kestab see igavesti.“ Selle filosoofia sildi all viis ta läbi reforme, mille eesmärgiks oli intellektuaalse, moraalse ja füüsilise hariduse integreerimine.
Kano lõpetas Tokyo Ülikooli Kirjanduse osakonna 1881. aastal bakalaureuskraadiga poliitteadustes ning majanduses. Veel aasta jätkates täiendavaid õpinguid eetikast ning esteetikast. Olles mitterahul vaid majanduse ning poliitikaalaste teadmistega, pikendas Kano oma õpinguid, sest ta oli sügavalt huvitatud inimeste sisemisest arengust, mida ta uskus otseselt olevat seotud judoga. 1882, samal aastal, mil ta rajas Kodokani, alustas Kano tööd eksklusiivses, vaid Jaapani eliidi lastele mõeldud Gakushuini ehk peeride kooli juhendajana. Ta rajas ka kaks erakooli: „Kano Juku“ akadeemia ja „Kobunkani“ instituudi inglise keele õppimiseks. 1885. aastal määrati ta Gakushuini asedirektoriks ning professoriks.
Sissetulekut, mida Kano neist haridusametitest sai kasutas ta Kodokani ülalpidamiseks. Üle kümne aasta peale Kodokani rajamist ei võtnud Kano oma õpilastelt õppe- ega treeningute maksu ning tasu kooli sisseastumise eest. Nõnda väljendas ta oma soovi muuta judo avatuks ja kättesaadavaks võimalikult paljudele inimestele, olenemata nende sotsiaalsest positsioonist, astmest või rahvusest.
1893. aastal, 32. aastasena. samal aastal, mil ta avas Kodokani naistele, sai Kanost kooliõpetajaid koolitava Tokyo Kõrgema Tavakooli (Tsukuba Ülikool) president. Sellel ametikohal tegi ta suure panuse Jaapani haridusvaldkonnas. Esiteks, pikendas ta õpetajakoolituse väljaõpet kolmelt aastalt neljale. Ta rakendas täiendavalt mitmesuguseid haridussüsteeme, mis tõstsid tavakoolide taseme ülikoolitasemele.
Kano oli esimene, kes kutsus Jaapanisse vahetusõpilasi. 1896. aastal tervitas ta esimest riiklikult toetatud vahetusõpilaste delegatsiooni Hiinast (tollane Qingi dünastia). Nende vahetusõpilaste hulgas oli mitmeid, kellest said mõjuvõimsad tegelased tollase Hiina koolides ning hariduses üldse. Kooskõlas tema jita-kyoei filosoofiaga (üldine heaolu), levisid Kano külvatud haridusseemned mitte ainult läbi kogu Jaapani, vaid ka üle mere Hiinasse.
Liu Xun (1881-1939) Hiina kirjanik ja üks vahetusüliõpilastest, keda sponsoreeris Qingi valitsus. Jaapanis õppis ka Kobuni Instituudis, Hiina õpilastele mõeldud ettevalmistavas keelekoolis, kus Jigoro Kano töötas direktorina.
Hiljem lülitas Kano kehalise kasvatuse Kõrgema Tavakooli õppekavasse. Loomulikult sisaldas see uus kehalise hariduse programm ka judot. Kano rõhutas inimeste haritust eelkõige läbi judo. Ta lootis, et õpilased, kes on judos vilunud, rakendavad oma treeningutel saavutatud füüsilist ning vaimset tugevust oma eraelus.
Nende meetmetega kavatses Kano saavutada kehalise hariduse programmi erakordsuse, leides õpetajaid, kes rikastaksid inimeste haridust kaugemale pelgast akadeemilisest õppest. Umbes samal ajal viis Kano sisse õppekavaväliseid tegevusi- kaasaegse Jaapani kooliväliste klubide eellased- formaalse hariduse osana, luues keskkonna kõigile õpilastele nautida koolis sporti, seda vaatamata inimeste soole ning nende erisustele varanduslikus või individuaalses võimekuses. Seepärast kutsutakse Kanot ka „Jaapani kehalise hariduse isaks“. Tänapäevani on Jaapan jäänud üheks vähestest maadest maailmas, kus kehalise kasvatuse tunde ning klubitegevusi viiakse läbi kõigis haridusasutustes, eelkoolist ülikoolideni.
1909. aastal sai Kano kutse kaasaegsete olümpiamängude asutajalt Pierre de Coubertinilt, et saada mitte ainult esimeseks Jaapani vaid ka esimeseks asiaadist Rahvusvahelisse Olümpiakomiteesse (ROK) liikmeks. Coubertin leidis palju ühist oma olümpiaideaalidel ning Kano filosoofial, mida viimane hiljem väljendatakse oma postulaatidega „seiryoku-zen’yo“ (maksimaalne resultaat) ja „jita-kyoei“ (üldine heaolu). Kano oli siis 48. aastane. Varsti pärast seda palus ROK, et Jaapan saadaks oma sportlaste delegatsiooni Olümpiamängudele. Viimased neli OM-i oli osavõtt olnud piiratud üksnes lääneriikidega. Aasia riigid polnud OM-il osalenud. Kano uskus, et olümpiamängud annavad Jaapanlastele füüsilist ning vaimset jõudu ning oli täielikult pühendunud Jaapani osaleks mängudel. Selleks, et saata rahvuslik meeskond Olümpiamängudele, oli vaja luua sportlaste selekteerimise komisjon kodumaise Olümpiakomitee vormis. Kano rajas praeguse Jaapani Spordiliidu eelkäija ning temast sai selle esimese esimees. Lisaks sportlaste Olümpiamängudele saatmise süsteemi loomisele, oli organisatsiooni peaeesmärgiks Jaapanlaste seas kehalise hariduse edendamine. Lõpuks, 1912. aastal, võtsid Jaapanlased esmakordsaelt olümpiamängudest osa. See ajalooline sündmus leidis aset viiendatel Olümpiamängudel Stockholmis. Kano saatis rahvusmeeskonda selle esindajana. Stockholmis kohtus ta esmakordselt silmast-silma Coubertiniga.
1930. aasta suure majanduslanguse ajal, tekkis Jaapanis impulss teha pakkumine võõrustada Tokyos 12. Olümpiamänge. 1940 aasta, mil 12. Olümpiamängud pidid toimuma, oli märkimisväärne aasta Jaapani ajaloos, rahvusriigi asutamise 2 600 aastapäev. Paljud lootsid, et olümpiamängude võõrustamine toob suurt majanduslikku kasu.
1936. aastal, oma Berliini istungil, otsustas ROK korraldada 12. suveolümpiamängud Tokyos ja sellele järgneval aastal pidada 5. taliolümpiamängud Sapporos. Pakkumiste toetajad, eesotsas Kanoga, olid Berliinis mõjutatud trotsides loendamatuid takistusi maailmas nagu puudulikud vahendid ja personali vähesus jne, kuid sel hetkel nende suured jõupingutused kandsid vilja.
Hiljem, 1938. aastal võttis Kano osa ROKi istungist Kairos ning sai heakskiidu nii Tokyo kui ka Sapporo mängudele. See oli suurejoonelisele edu. Egiptusest tagasiteel Jaapanisse haigestus Kano ookeani reisilaeva Hikawa Maru kahjuks järsku kopsupõletiku. 4. mail 1938, kaks päeva enne seda kui laev pidi Yokohama sadamas silduma Jigoro Kano suri, olles 77 aastane. Olümpialippu mähitud jääga täidetud sark, milles Kano keha, kanti trappi pidi alla.
Varsti pärast Kano surma, Tokyo ja Sapporo mängudest loobuti seoses sõjaga Jaapani ja Hiina vahel. Siiski hinnatakse Kano edusamme kõrgelt tänapäevani. Tema unistus olümpiamänge võõrustavast Tokyost sai lõpuks reaalsuseks 1964. aastal. Tokyo olümpiamängud edendasid kehalist kasvatust ja sportlaste haridust ja spordialaseid uuringuid Jaapanis, samuti ka palju algatusi, mis tõid kokku erinevaid kultuure ning mitmekülgseid väärtusi.
Jaapani olümpialiikumine, mille Kano vallandas, kajastub jätkuvalt spordis ning hariduses tänase päevani.
Kui Kano oli parajasti õppimas Kito-ryu jujutsut Tsunetoshi Iikubo käe all, saabus hetk, kus ta oli imekombel võimeline heitma oma senseid olles täiesti immuunne tema tehnikate vastu. Alati uudishimulik Kano oli avastanud, et ta suudab võita oma vastast teda tasakaalust välja viies ehk tolle asendit „lõhkudes“. Seda teooriat, mille nimetus on kuzushi, hinnatakse kõrgelt kui judo tehnikate alusprintsiipi, mida kasutatakse tänapäevani. Kano defineeris ka kata ja randori, judo baasharjutuste, mõisted. „Kata on kompleks formaalsed harjutusi, mis koosnevad kindlaksmääratud tehnikate jadast, samas kui randori on vaba tehnikate praktiseerimine ehk lihtsalt treeningmaadlus.“
Kord selgitas Kano kata ja randori omavahelist suhet huvitava analoogiaga: Kata on judos nagu grammatika ning randori on kui kirjandi kirjutamise harjutamine.
Kano nägi mõlema tasakaalu kui ideaali. Pidades vajalikuks kata liikide ning nende sisu loomist ja arendamist, ühendas ta baas katad, kaasa arvatud need seitse, mida tänapäevalgi Kodokanis õpetatakse. Need on:
1) nage-no-kata (heitevormid),
2) katame-no-kata (maas maadluse vormid),
3) kime-no-kata (määravad/otsustavad vormid),
4) ju-no-kata (õrnad/paindlikud vormid),
5) kodokan goshin-jutsu (Kodokani enesekaitsevormid)
6) itsutsu-no-kata (viis vormi) ja
7) koshiki-no-kata (klassikalised vormid).
Need kõik on jäänud algselt Kano poolt loodud tehnikatest pea täielikult muutmata.
1889. a rändas Kano keiserliku õukonna ministeeriumi korraldusel Euroopasse. Külastades kohalikke koole ning suheldes haritlastega, avardas ta oma haridusalaseid teadmisi igal maal. Kano oli alati olnud andekas keelte peale, kuid oma ajast välismaal rääkis ta nii: „Minu jaoks kinnitas võõrkeelte oskus ja võime väljendada oma mõtteid kartmata vigu teha, suurt tähtsust.“ Kõigis riikides, kus ta viibis, oli tal võimalus kohata ka judo praktikuid. Judo oli Euroopas saamas sel ajal juba üsna populaarseks, kuid Kano märkas, et tema õpetust ei edastatud täpselt. Neil kordadel parandas ta püüdlikult vead, selgitades põhjalikult judo minevikku, olevikku ja filosoofiat.
Vaadates tagasi oma suhtlusele inimestega Euroopas, ütles Kano hiljem: „Ma mõistsin, et meie, jaapanlased, võime saada sõpradeks inimestega kõikjal maailmas.“ Olles alati teadlik Jaapani püüdlusest kohelda maailma kui võrdset, oli ta oma ajastul tõeliselt rahvusvaheliselt meelestatud isiksus.
SEIRYOKU-ZEN’YO
Maksimaalselt tõhus energiakasutus
Kano defineeris judot kui viisi kasutada inimese vaimset ja füüsilist energiat kõige efektiivsemalt. Läbi rünnaku ja kaitse harjutamise, püüdlevad judokad distsiplineerida ja tugevdada oma keha ja vaimu. Nõnda on judo õppimise ülim eesmärk täiustada ennast, et panustada ühiskonda. Kasutades keha ja vaimu kõige efektiivsemalt, ehk teisisõnu, oma energia parim ärakasutamine ongi judo põhiprintsiip. Selle printsiibi rakendamine katas ja randoris muudab rünnaku ja kaitse harjutamise:
o keha täiustamise ja kehalise kasvatuse filosoofiaks,
o tarkuse ja moraali arengu ehk vaimse distsipliini filosoofiaks,
o mõjutades inimühiskonna erinevad aspekte, sotsiaalse suhtluse igapäevastest vajadustest, töö ja ärini, seega tavaeluni.
Judo pole pelgalt dojos praktiseeritav võistluskunst, vaid inimeste ühiskonnas käitumise juhtpõhimõte ehk inimelu vorm. Läbi treeningute omandavad judokad teadusliku vaatenurga, teadlikkuse, õigluse ja alandlikkuse, ning ka kõige efektiivsema meetodi nende oskuste ja vooruste rakendamiseks reaalses elus. See ongi seiryoku-zen’yo.
JITA KYOEI
Vastastikune heaolu enda ja teiste suhtes
Kano väljendas ühiskonna arengusse ja edendamisesse panustamise kontseptsiooni läbi seiryoku-zen’yo praktika kui jita-kyoei’d. Ta oli veendunud, et kui iga ühiskonnaliige töötab endaga kooskõlas, ei too inimese teod kasu vaid talle enesele, vaid ka teistele, mille lõpptulemuseks on vastastikune rahulolu ning õitsvam ühiskond tervikuna. Põhiprintsiip selle harmoonia/kooskõla taga on jita-kyoei. Kui üksikisikud mõtlevad ning tegutsevad vaid oma huvidest lähtuvalt teistest hoolimata, nad kukuvad ning tõmbavad ka teisi ühes, ühiskonna suureks kaotuseks tervikuna. Kano uskus ühise heaolu/õitsengu ning ja teistega heade suhete loomise tähtsusesse neile poolele teele vastu tulles, ühist seisukohta leides, millega kõik rahul oleks ning vältides pisikonflikte- on jita-kyoei põhimõtted. Olles veendunud, et jita-kyoei muudaks isegi rahvusvahelised suhted harmoonilisemaks ning tõhustaks kogu inimkonna heaolu, töötas ta jõuliselt selle nimel, et seda filosoofiat levitada.
JUNDO-SEISHO-GYO-FUGAIJIN
Järgi õiget teed vaatamata võidule või kaotusele ning ära tee kellelegi liiga.
Võida käies järgides õiget teed ning mitte tehes teistele liiga- „On oluline, et sa järgid võiduks õiget teed. Kaotus õiget teed järgides on palju rohkem väärt kui võit sellelt eksides. Ära tee ühtegi tegu, mis kahjustavad teisi.“
See tsitaat väljendab Kano usku asjade õiget teed tegemise ning mitte kunagi moraalselt teelt kõrvalekaldumise tähtsusesse. Seda ideed võib nimetada Kodokani judo filosoofia haripunktiks.
Neid võib pidada ka hoiatuseks egotismi ning arvamuse vastu, et eesmärk õigustab abinõud. Oma eluajal lõi Kano palju kalligraafilisi töid, mida ta jättis oma järgijatele, nagu ka dojosid ja koole kogu Jaapanis. Nende seas, kõige tavapärasemalt kirjutatud fraas on „jundo-seisho gyo fugaijin“ või siis lihtsalt „jundo-seisho“.
ONORE WO TSUKUSHIDE NARU WO MATSU
Anna endast parim ja oota tulemust
Kano arvas, et „onore wo tsukushite naru wo matsu“ on kõige olulisem soovitus neile, kes soovivad maailmas midagi saavutada.
Ta selgitas seda motot järgmiselt:
„Vaid pühendades kogu oma jõudu ülesandele võid eeldada, et saavutust edu. Need, kes pole andnud endast kõike, mida suutsid, ei saa süüdistada saatust või äpardumist. Heale õnnele lootmise asemel, nagu eeldaks sa kulda taevast sadavat või maast purskavat, pinguta end viimseni. Ära kurda ebaõnne üle, mis viis su kaotuseni ning hülgama jõupingutusi. Kui sa kaotad, on see sellepärast, et selleks konkreetseks ettevõtmiseks pole sinu aeg ei ole veel tulnud, et õnnestuda. Jää alati usinaks ning sihikindlaks kui sa ootad eesmärgi täitumist.
Need, kes on olnud edukad, on olnud võimelised looma oma saatust end viimase piirini pingutades. Me ei tohi end õnne armulikkusesse või kiruda ebaõnne, vaid kannatlikult ja järjekindlalt püüelda tulemuse poole.“
Sündmused Jigoro Kano elus
1960 Kano sündis 28.oktoobril Hyogo Prefektuuris Mikage külas
1869 Kano ema Sada surm
1870 Kano kolib Tokyosse oma isa juurde ja alustab Hiina klassika, kalligraafia ja inglise keele õpinguid
1875 Kano alustab õpinguid Tokyo Kansei koolis (praegune Tokyo Ülikool)
1877 Kano alustab jujutsu treeninguid Tenjin Shin’yo-ryu koolis, sensei Hachinosuke Fukuda juhendamisel.
1879 Kano jätkab jujutsu treeninguid Tenjin Shin’yo-ryu koolis, sensei Masatomo Iso juhendamisel.
1881 Kano lõpetas Tokyo Ülikooli Kirjandusosakonna politoloogia ja majanduse erialal ning alustab täiendavaid eetika ja esteetika õpinguid (lõpetab järgmisel aastal). Jätkab jujutsu treeninguid Kito-ryu koolis sensei Tsunetoshi Iikubo juhendamisel .
1882 Kano alustab tööd juhendajana Gakushuinis. Samal aastal avas ta ka Kano Juku akadeemia ja inglise keele õppimise instituudi Kobunkani.
KODOKAN JUDO ASUTAMINE
1883 Kanot tunnustatakse kui Kito-ryu jujutsu meistrit.
1895 Kano määratakse Gakushuini asepresidendiks ja professoriks. 1893 Kodokan alustab nais õpilaste tunnustamist.
Kanost saab Tokyo Kõrgema Normaalkooli (tänapäeval Tsukuba Ülikool) president.
1895 Kano tervitab Hiina Qingi dünastia poolt saadetud vahetusüliõpilaste esimest delegatsiooni.
1909 Kanost saab esimene asiaadist Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige.
1912 Kano osaleb 5. Olümpiamängudel Stockholmis Jaapani delegatsiooni juhina.
See on Jaapani esmakordne osalemine OM-il.
Kano osaleb järgnevalt veel mitmel OM-il.
Kano kohtub esmakordselt silmast silma parun Pierre de Coubertiniga.
1922 Kano asutab Kodokani Kultuuri Liidu (Kodokan Cultural Association) ja avaldab oma filosoofilised postulaadid seiryoku-zen’yo ja jita-kyoei.
1931 Tokyo esitab ROK-ile taotluse saada OM-i võõrustaja linnaks.
1936 ROK-i kongress valib Tokyo 12. Suve OM-i korraldajaks
1937 Sapporo valitakse 5. Tali OM-i korraldajaks.
1938 Märts: ROK-i kongressil Kairos kinnitatakse lõplikult, et 12. Suve-OM toimub Tokyos ja 5. Tali-OM Sapporos.
Peale ROK-i kongressi Kairos külastas Kano Euroopat ja Põhja-Ameerikat. Reisides laevaga Vancouverist koju haigestus ta kopsupõletikku ja suri laeval Hikawa Maru 4. mail 77-aastasena.
- Teksti autor Naoki Murata
- Illustratsioonid: Arata Tani
- Tõlge: Renata Rohtaas